Lähitulevikus on reovee biopuhastid peaaegu kõigis Eesti linnades jt suuremates asulates. Biopuhastist tuleb aga perioodiliselt eemaldada setet. See saadakse kätte koos suure hulga veega - eemaldatatakse muda, milles on vett tavaliselt üle 98%, kohati rohkemgi. Sellisest suspensioonist midagi kasulikku teha on küllaltki kulukas ja tülikas, kuid mudast tuleb n-ö lahti saada, et vältida selle muutumist reostuskoldeks. Probleem on nüüd ka meil tõsiselt päevakorda tõusnud.
Muda kõlbab väetiseks, kuid mitte igale poole ja ka mitte iga muda, sest selles võib olla patogeenseid mikroobe, raskmetalle jms (vt ka Keskkonnatehnika 2/96, lk 15). Suur veesisaldus raskendab vedu ja soodustab muda väljapesemist pinnasest, st väetisainete sattumist põhjavette või lähimasse veekogusse. Et probleeme oleks vähem, tuleb muda käidelda, st tihendada, stabiliseerida ja tahendada.
Eestis võib stabiliseeritud muda põllumajanduses kasutada, kuid seejuures tuleb arvestada piiranguid (vt keskkonnaministri 4. juuli 1994. aasta määrust nr 23.). Raskmetallisisaldus on reglementeeritud. Mudaga ei tohi väetada näiteks köögivilja ega laotada seda piirkondades, kus see võib ohustada põhja- või joogivett. Muda ei või laotada ka näiteks sügisel, talvel ega varakevadel (kui maapind on veega küllastatud või külmunud).
Muda käitlemine hakkab Eestis alles levima. Muda tahendatakse praegu vaid mõne suure puhasti juures (linnades ja suurettevõtetes) ning veetakse seejärel prügimäele või kasutatakse (osaliselt) komposti valmistamiseks. Kahjuks on juba rajatud ka selliseid kompostimisväljakuid, millel puudub korralik põhi. Ka kasutatav kompostimistehnoloogia on sageli algeline ja saadakse “kompost“, mis võib ebameeldivat lõhna levitada veel mitu kuud pärast laotamist.
Jääb mõistatada, kuhu veetakse praegu väikeasulate (väikelinnade) biopuhastimuda ja kuhu kogumiskaevude ning septikute sete. Arvatavasti on vastus pildil: assenisatsiooniauto sisu tühjendatakse lihtsalt prügimäele.
Muda suhteliselt ohutuks muutmise üks võimalusi on selle kompostimine. Korrektselt kompostituna sobib saadus haljastuse tarbeks, sageli ka põllumajanduses kasutamiseks. Suhteliselt lihtne ja odav on kompostida aunades. Kui maa on kallis või kui kompostimisväljaku rajamist takistava muud asjaolud, kasutatakse mitmesuguseid (kalleid) kiirkompostimisseadmeid, milles materjali pidevalt õhustatakse ja segatakse. Sobivat kompostimisväljakut peaks Eestis olema kerge leida (ruumi ju on ja maa hind puhastusseadmete lähedal on enamasti odavam kui mujal).
Kompostimisväljaku sobiv kalle on 1-2‰ ja väljak peab vett pidama, olema nt asfalteeritud. Väljaku alla rajatakse drenaa?.
Sellest ja väljakult tulev vesi juhitakse puhastisse või puhastustiiki. Viimane peab mahutama vähemalt ühe kuu veekoguse.
Muda kompostimiseks vajatakse turvast, hakkpuitu vms lisaainet. Seda lisatakse mudale nii, et segu kuivainesisaldus oleks umbes 40 %. “Retsepti” tuleb täpsustada kohapealseid olusid arvestades. Kui lisatakse suuretükilist materjali, nt hakkpuitu, saab selle pärast komposti valmimist välja sõeluda.
Auna tegemine oleneb kasutatavatest seadmetest. Auna kõrgus on enamasti alla 2 m ja paigutus peab laskma auna “keerata“, ka vesi peab saama aunade vahelt ära valguda. Lähtematerjale ja äravedamiseks valmis komposti hoitakse väljaku ääres. Tööd organiseerides tuleb arvestada ka kompostitava muda kogust.
Aunu keeratakse kompostimise jooksul vähemalt viis korda. Soovitatav on ka mehaaniline ventileerimine (õhk imetakse läbi aunade). Kompostimise ajal peab temperatuur auna sees, umbes 1 m sügavusel, olema vähemalt kahe nädala jooksul üle 50 °C. Jahtumise või külmumise vältimiseks ei segata aunu talvel (külma ilmaga). Valminud kompost soovitatakse läbi sõeluda.
Lauri Aasalo
AS Entec